Vanemlikke suhtlemisstiile saab kirjeldada kahel viisil: vastutulelik reageerimine (soojus, toetus, hoolitsus nooruki suhtes) ja nõudlik reageerimine (küpset ja vastutustundlikku käitumist nõudvad ootused noorukile).
Nende kahe parameetri ristamise tulemuseks on neli vanemlikku suhtlemisstiili:
- autoritaarne (kõrge nõudlikkus, kuid vähene vastutulelik reageerimine)
- järeleandlik (kõrge vastutulelik reageerimine, kuid vähene nõudlikkus)
- ükskõikne (mõlemad dimensioonid madalad)
- autoriteetne (mõlemad dimensioonid kõrged)
Kolm esimest suhtlemisstiili soodustavad noorukitel ebafunktsionaalsete käitumismustrite väljakujunemist ning raskendavad peresuhteid.
Vanemad, kes aga kasutavad autoriteetset vanemlusstiili, soodustavad peres vastastiku austuse ja usalduse õhkkonda. Lapsed ja noorukid, keda kasvatavad autoriteetsed vanemad, usaldavad enda vanemaid rohkem, julgevad neile informatsiooni jagada ka endale raskemates olukordades ning pöörduda nende poole abi saamiseks.
Autoriteetsed vanemad ei ole sallivad. Neil on omad normid ja ootused ning nad edastavad neid noorukile selgelt. Nad seavad piire, kuid on avatud ka läbirääkimistele. Nad väldivad tarbetut võimuvõitlust ja hoiduvad nooruki irratsionaalset käitumist isikliku solvanguna võtmast. Autoriteetsed vanemad väljendavad arvamust ning pakuvad enda abi ja juhiseid kui neid küsitakse, kuid püüavad vältida noorukite kaitsmist nende enda valikute tagajärje eest. Ainult siis, kui need tagajärjed on tõenäoliselt rasked või pöördumatud, sekkuvad vanemad ohtlikku olukorda kohe ja otseselt.
Autonoomia ja vastutuse tasakaalustamine
Täiskasvanud ja teismelised on sageli eriarvamusel mõiste „autonoomia“ määratlemisel. Vanemad rõhutavad, et autonoomia eeldab vastutust, samas kui lapsed defineerivad autonoomiat kui vabadust täiskasvanu autoriteedist.
Paljud täiskasvanud usuvad, et teismelised on eakaaslaste poolt tugevalt mõjutatud. Läbiviidud uuringud ei toeta seda uskumust. Eakaaslaste konformsus saavutab tipptaseme varases noorukieas (vanuses 12-14), kuid seejärel väheneb.
Lisaks on leitud, et eakaaslased mõjutavad teismelisi tugevalt riietuse, muusika ja vaba aja veetmise valiku osas, samas aga enamik noori eelistab teha vanematele sarnaseid valikuid nendes valdkondades, kus täiskasvanuid peetakse asjatundlikuks, näiteks karjäärivalikus ja finantsotsuste tegemisel. Samas ei näe noorukid oma vanemaid enam kõikvõimsate ja kõiketeadvate autoriteeditegelastena nagu lapsepõlves ning kalduvad seetõttu pigem kahtlema vanemate arvamustes selle asemel, et neid kergelt uskuda.
Osa vanematest tajub noorukite poolt tulenevaid väljakutseid kui lugupidamatust ja muutub seetõttu autoritaarsemaks, näiteks hakkavad rohkem kontrollima, kehtestama piire ning nõudma aru andmist.
Nende jõupingutused oma autoriteedi kehtestamiseks teismelise suhtes leiavad veelgi suuremat vastupanu, mis võib viia võimuvõitluse eskaleerumiseni ning nõrgestada noorukite ja vanemate vahelisi suhteid. Kõige rohkem sõltuvad eakaaslaste heakskiidust noorukid, kes on pärit autoritaarsetest kodudest. Noorukid, kes on pärit kodudest, kus vanemad julgustavad iseseisva otsustuse tegemist, on vähem orienteeritud eakaaslastele ja kalduvad rohkem aktsepteerima ning järgima oma vanemate soovitusi.
Samal ajal peab autonoomia olema tasakaalus vastutusega. Otsuste tegemisel võiksid noorukid kogeda tihedamini oma otsuste mõju endale ja teistele. Vanematel tasuks hoiduda vastutuse võtmisest noorukite otsuste eest ja võimaldada loomulike tagajärgede tekkimist. Vanemad võiksid väljendada mässavale noorukile viha asemel hoopis kurbust, muret või pettumust tema valikute tõttu. Samas tuleb tunnistada ka nooruki enda pettumust, näidates hoolivust tema tunnete suhtes, isegi kui need ei ole mõistetavad. Sellega tasakaalustavad vanemad oma rolle autoriteedina ja kiindumusisikuna.
Lisalugemiseks:
Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand
Autor: Lindsay C. Gibson